KODULUGU PDF Prindi

2016

24. juuli kell 12.00

Endise Ristiküla koolimaja juures koolile mälestuskivil plaadi avamine ja raamatu: "On kallis mulle kodupaik...RISTIKÜLA- KILLUKE EESTIMAAD" esitlus. Oodatud kõik huvilised!

3. juunil kell 12.00

Surju koolimaja hoovis  ILMI KOLLA nimelise pingi avamine

04.02, 11.02 alates kella 10.00-17.00

Ristiküla küla- killuke Eestimaad, üleskirjutised, fotod...

27. 01 kell 11.00

Ristiküla küla lugu, kokkusaamised materjalide kogumiseks, et anda välja raamat Ristiküla küla kohta. Ajalugu, mälestuste kirjutamine, fotode kogumine....

2015

 

25.11 kell 11.00

Ristiküla ajalugu sõnas ja pildis.

21.10 kell 11.00

Ristiküla ajaloost ja kogutud materjalidest räägivad koduloo uurijad Agnes Põllu ja Ants Pukk

31.03 kell 15.00 raamatukogus

Teemaks: "Vallamaja aja lugu"

Alates 2002. aastast asub Raamatukogu Vallamaja esimese korruse ruumides. Mis on siin enne olnud? - meierei, sovhoosi söökla ja rahvamaja. Meenutame ja paneme kirja.

2014

 

Järgmine kord kohtume Surju ja Ilvese küla seltsi kodukandipäeval 19. juulil .

Ilusat mälestuste korjamise ja meenutuste rohket suve!

********

Kohtume 20. mail kell 15.00

Teemaks: "Elulugu- biograafia"

16. mail 1763 kohtusid esimest korda biograaf ja biografeeritav ning selle tulemusel ilmus 1791. aastal kaheköiteline elulooromaan "Samuel Johnsoni elu". Seda trehvamist raamatupoes ongi hakatud pidama elulookirjutajate (biograafide) päevana. Sellel päeval on sobiv kätte võtta ja läbilugeda või tutvuda mõne lemmiku- kirjaniku, näitleja, teadlase jne- elulooraamatuga. Võib meenutada seiku oma elust, alustada autobiograafia koostamist või kirjutada üles mõne teise inimese eluloolisi meenutusi. Raamatukogus saab näha Vambola Remmeli põhjalikult koostatud autobiograafiat ja Kalju Sarapu kokkukirjutatud meenutusi "65. aastat SIBERIST"

********

Kohtume 22. aprill kell 15.00

********

Valla lehes " Surju Sõnumid" ilmuvad mälestused möödunud aegadest. Oma sovhoosiaegsed mälestused: "Surju sovhoosi kevad, suvi, sügis..." on kirja pannud Laine Lapp, kes töötas Surju sovhoosis raamatupidajana alates aprillist 1964. a. Selles kirjutises saame hea ülevaate valla keskuse kujunemisest ja inimestest. Meenutame neid inimesi, millised nad olid ( neile midagi omast ja iseloomulikku, hobid, seigad...).

Kuna 21. jaanuar 2014. a möödus 50. aastat Surju sovhoosi moodustamisest, meenutame möödunud aegu ja nendega seotud inimesi. Alates 1964. aastast hakkas väljakujunema praegune Surju valla keskus, kuhu kerkisid uued elamud, kauplus- söökla, postkontor, töökoda, ait- kuivati, kartulihoidla, loomalaudad jne. See aeg väärib meenutamist- mäletamist, lugude kirjutamist ja ka fotonäitust.

Kogume inimeste mälestusi ja fotosi raamatukogu koduloomappi ning ootame osalejaid koduloohuviliste ringi.

******

Same kokku 18. märtsil kell 15.00

Teemaks: "Inimesed ja aeg"

******

Järgmine kokkusaamine toimub 11. veebruar kell 15.00

Teemaks: "Fotod aitavad meenutada ja mäletada"

Võtta kaasa fotod kolhoosi- sovhoosiaja kohta.

*******

Raamatukogus alustab tegevust "Koduloohuviliste ring"

21. jaanuar kell 15.00

Huvi oma kodukoha mineviku vastu on inimestele loomuomane.

Kodukoha lugu hõlmab laia valdkonda nii küla- või talukultuuri, samuti paikkonna ajaloo- ja loodusmälestisi, inimesi, kohanimede saamist ning kodukanti puudutavaid lugusi.

Üheks populaarsemaks koduloo uurimissuunaks on muidugi suguvõsauurimine. On ju huvitav teada saada, kes olid meie esivanemad, kus nad elasid või millega tegelesid. Suguvõsa uurides hakkab paratamatult tekkima huvi ka nende paikade vastu, kus meie esivanemad on elanud ja nii ongi suguvõsa- ja külaajaloo uurimine omavahel tihedalt seotud.

Surju kandi koduloohuvilised saavad koos tegutsedes täita oma mälestustega teatud ajalooetappide tühjad leheküljed.

*******

Surju raamatukogu on liitunud programmiga Geni Public Access, mis võimaldab raamatukogus tasuta kasutada portaali http://www.geni.com sugupuu uurimiseks. Väljaspool raamatukogu on see tavakasutajale tasuline.

Alates 2012. a jaanuarist lisatakse Pärnu linna ja pärnumaad puudutavat infot portaali Kodulugu http://www.kodulugu.ee

http://www.urania.ee/?cat=11 Rahvaraamatukogude ühine kodulooportaal URRAM-is

http://www.pkr.ee/kodulugu/ Pärnumaa Kodulooline Andmebaas

Avades KODULUGU- saab ülevaate Surju valla koduloolistest tähtpäevadest aastal 2013.

MÄRTS- Hendrik Sepp (23.03.1888-05.09.1943) 125, ajaloolane ja EV Teaduste Akadeemia akadeemik

MAI- Aleksnder Riis (21.05.1888-28.04.1962) 125, Surju algkooli õpetaja ja juhataja aastatel 1916- 1944

JUUNI- Ilmi Kolla (4.06.1933-18.12.1954) 80, luuletaja


2014

Juuli ALEKSANDER KALLASTE ( end PUMBO) 125 (15.07.1889- 09.03.1973)- koolipapa, Surju kooli õpetaja ja juhataja aastatel 1914- 1965

2013

Juuni ILMI KOLLA 80 ( 04.06.1933- 18.12.1954)- luuletaja

Mai ALEKSANDER RIIS 125 ( 23.03.1888- 05.09.1943)- Surju algkooli õpetaja ja juhataja aastatel 1916- 1944

Märts HENDRIK SEPP 125 (21.05.1888- 28.04.1962)- ajaloolane

  • Surju Raamatukogu on liitunud programmiga Geni Public Access, mis võimaldab raamatukogus tasuta kasutada portaali www.geni.com sugupuu uurimiseks. Väljaspool raamatukogu on see tavakasutajale tasuline.
  • Alates 2012. a 2. jaanuarist lisatakse Pärnu linna ja Pärnumaad puudutavat koduloolist infot portaali Kodulugu.
  • Kodulugu - Rahvaraamatukogude ühine kodulooportaal ( URRAM-is)
  • Pärnumaa Koduloolina Andmebaas

 

KODULOOLISED TÄHTPÄEVAD 2014

JUULI

KOOLIPAPA ALEKSANDER KALLASTE (endine nimi PUMBO) 125

(15.07.1889 - 9.03.1973)

alt

Aleksander Kallaste oli Surju koolis õpetaja aastatel 1914-1965 ja kooli juhataja aastatel 1944-1965.

Aleksander Kallaste sündis 15. juulil 1889 Surju mõisas Uulu vallas kaheksalapselises peres teise lapsena.

Ema Liisa (Siigur) ja isa Karl Pumbo olid väikekohapidajad. Isa oli ühtlasi ka mõisa tallipoiss.

Oma õpinguid alustas A. Kallaste kaheksa-aastaselt Uulu valla Surju vallakoolis aastatel 1898-1901. Kaheteistaastaselt jätkas õppimist Tahkuranna kihelkonnakoolis aastatel 1901-1904. Edasi täiendas end iseõppimise teel. Töötas raudteeametnikuna (1906-1908) ja omandas siis algkooliõpetaja kutse.

Kallaste oli õpetajaks Uulu vallakoolis (1908-1911) ja Tahkuranna valla Võiste vallakoolis (1911- 1914). Alates 1914. aastast asus õpetajaks Uulu vallakooli (hilisem Surju 6-kl algkool).

1929-1930. a lõpetas ta Viljandis pedagoogilised kursused algkooliõpetaja kutsega.

A. Kallaste oli aastaid üheks aktiivsemaks tegelaseks kohalikes seltsides ja osaline mitmekesistel seltskondlikel üritustel. Ta oli Surju haridusseltsi „Kungla“ üks asutajaid ja alates 1934. aastast seltsi esimees. Pikemat aega juhatas Uulu-Surju Põllumajanduslikku Seltsi. 1926. aastast oli valla Vastastikuse Tulekindlustuse seltsi esimees. Oli Uulu Õpetajate Ühingu üks asutajatest ja esimees.

Ta töötas tõhusalt kaasa kõigis kohalikes seltskondlikel algatustel selleks, et aidata „Kungla“ seltsil koguda raha, mis annetati vallale, et uue koolimaja ehitamisel sinna juurde valmiks ka suurem pidusaal. 1932. a valminud uue koolimaja ehitamisel olid abiks nii tolleaegne kooli juhataja Aleksander Riis kui ka õpetajad ja vabatahtlikud.

1944. aastal kinnitati Aleksander Kallaste Surju mittetäieliku keskkooli direktoriks. Sõda oli jätnud laastava jälje ka Surju koolile. Hävis palju koolivara ja õppematerjale, tuli taastada koolikord ning hooned. Kooli pedagoogiline kollektiiv asus eesotsas direktor Kallastega raskustest üle saama.

1958. a autasustas Eesti NSV Haridusministeerium A. Kallastet rinnamärgiga „Haridustöö eesrindlane“.

1960. a anti talle aunimetus Eesti NSV teeneline õpetaja, oma tegevuse eest õpetaja ja koolijuhina.

Töö koolis ja õpilastega oli talle väga hingelähedane ja tähtis. Ta oskas kujundada koolis positiivse ning sõbraliku õhkkonna ja kollektiivi, kuhu ka uutel ja noortel õpetajatel oli kerge sulanduda. Endised kolleegid ei mäleta teda kurja häält tegemas ega õpilastega riidlemas. Meeldejäävad olid ka koolielu juurde kuuluvad iga-aastased kooliekskursioonid, millest Kallaste alati osa võttis.

Ka peale pensionile jäämist (76. aastaselt) 1965. a tundis ta ikka elavat huvi kooli, õpetajate ja õpilaste käekäigu vastu ning elavnes, kui kohtus oma endiste kolleegidega, kes olid talle väga olulised.

A. Kallaste abiellus 1912. a Marie Postiga. Nende perre sündisid tütar Mare (1915-1987). Teisest kooselust Lydia Postiga sündisid pojad Kalju (1922-1940) ja Elmar (1927-2014). Elukohaks oli algul õpetajate korter Surju algkoolis, hiljem Täkkoja talu, kus ta elas oma elupäevade lõpuni.

Aleksander Kallaste suri 9.03.1973

Allikad:

J. Andreller, A. Leetmaa// Pärnumaa tegelaste biograafiad, 1937, lk 70.

Surju Raamatukogu kodulookartoteek

 

 

SURJU VALLA KODULOOLISI TÄHTPÄEVI AASTAL 2013

JUUNI

LUULETAJA ILMI KOLLA 80

(4.06.1933-18.12.1954)

altPoetess Ilmi Kolla sündis 4. juunil 1933. aastal Pärnus. Isa Nikolai töötas tislerina ja ema Anne postiametnikuna. Ilmi koolitee algas Pärnus Karja tänava koolis, jätkus aga Surjus, kuhu tema vanemad 1943. aastal elama asusid.Surjus tegi Ilmi algust oma esimeste kirjanduslike katsetustega. Eesti keele õpetaja Elvi Arro luges sageli tundides ette tema luuletusi ja kirjandeid. Oma kirjanduslikku tegevust alustas Ilmi ajalehe „Säde“ kirjasaatjana. Ajalehele saadetud kirjanduslik võistlustöö „Enne õpi“ tõi tulevasele luuletajale II koha ja oli julgustuseks edaspidiseks.

1948. aastal asus ta õppima Pärnu Lydia Koidula nimelisse 2. Keskkooli. Tema luuletused hakkasid ilmuma kooli seinalehes. Õppis ta väga hästi, armastas joonistada, oli korralik, kohusetundlik ja luges palju.

1948. aastal avastatud kopsutuberkuloos muutis kogu tema elujärge. Õpinguid ja töid hakkasid segama sanatooriumipäevad, -kuud ning -aastad.

1952. aasta kevadel ja suvel töötas ta ajalehe „Säde“ toimetuses kirjandusliku kaastöölisena.1953. aastal asus tööle Pärnu universaalkauplusesse müüjaõpilasena.

Raskele haigusele vaatamata oli Ilmi kogu oma noore hingejõuga kiindunud ellu, loodusesse, inimestesse ja töösse. Ta oli sõbralik, ettevõtlik ja väga huvitav teekaaslane. Ilmi põles vajadusest elada teistele püüdes endast midagi järele jätta. Oma loomult oli ta impulsiivne ning tunded ja meeleolud vaheldusid kiiresti, samas aga mõistev, usaldav ja väga tundliku loodustajuga. Järjest pealetükkivamaks muutuv haigus suunas Ilmi tähelepanu tema sees toimuvale ja see tegi noore hinge üha hapramaks. Tõsisemaid toone ilmub ka loomingusse, kus on vaheldumisi õnneusk ja piin, lootus ja lootusetus, ühtekuuluvus ja üksindus. Lembeluuletusi varjutab midagi saatuslikku, mingi mõra, ebakõla, täitumatu lootus. Oma luuletusi, mida nimetas ka lauludeks, kirjutas ta nagu päevaraamatut - kõik nähtu ja läbielatu sai valatud värssidesse.

Ilmi lemmikkirjanikud olid J. Liiv, M. Under, L. Koidula ja J. Sütiste. Kirjanik Debora Vaarandiga oli ta tihedas kirjavahetuses. Vaarandi oli ka tema peamiseks kirjanduslikuks juhiks.

Särav täht luuletaevas kustus 21 aastaselt, 18. detsembril 1954. aastal Tallinnas Kivimäe haiglas. Ilmi Kolla on maetud Surju Apostliku Õigeusu kalmistule.

Teksti ja lauluna sai üldtuntuks „Nukrad hetked“

Nukrad hetked“

Ma olen ise nagu õhtukuma,

veel tuksub minus iga verepiisk,

veel elan ma, kuid pole teada, kunas

mind hämar vaikus enesega viib.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial,

mis sest, et igal koidul järgneb päev.

Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,

võib-olla mina teda siis ei näe.

Ma ütlen, lauldes ma ei taha surra,

mu laul on parem minust, tema jääb.

Kuid minu soovid tõelisust ei murra.

Ma olen jõuetu ta tahte käes.

Näe, praegu metsa taha päike suri,

mis aitaks hüüe: „Ära lahku veel!“

Mu süda helgib täna nagu veri,

võib-olla homme aga tuhk on leel.

Ilmi Kolla luulekogud:

"Luuletused"/ koostanud Heljo Mänd, illustreerinud Vive Tolli. Tallinn, 1957. 80 lk.

"Minu kevad"/ koostanud ja järelsõna kirjutanud Silvia Nagelmaa. Tallinn, 1983. 112 lk.

"Kõik mu laulud"/ koostanud ja järelsõna Eve Annu; kaas ja illustratsioonid Ülle Marks. Tallinn, 2009. 206 lk.

Luuletusi on viisistanud U. Veenre, G. Podelski, E. Arro, jt.

Allikad:

Kolla, Ilmi// Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000. Lk. 214.

Piiri, Elvi; Pukk, Taavi. Kodupaigas on suvi: Surju mõisast sovhoosini. Surju, 2008. 88 lk.

Surju Raamatukogu kodulookartoteek:

Mälestuskilde Ilmi Kollast

Ajalehtede väljalõiked: Sirp ja Vasar, 1964, 18. detsember

Surju kooli materjalid, 1986. a

http://et. wikipedia.org/wiki/Ilmi_Kolla

 

MAI

ALEKSANDER RIIS  125

Surju algkooli õpetaja ja juhataja aastatel 1916-1944

(21.05.1888- 28.04.1962)

 

alt

Aleksander Riis sündis 21.05. (9.05. vkj) 1888. a Mäeviiru/Pakupoisi talus Riisal Tori vallas Pärnumaal. Vanemad olid talupidajad Aleksander Riis ja Anna (neiuna Raudsepp).

Õppis Tori - Riisa vallakoolis ja Tori kihelkonnakoolis. Hiljem täiendas haridust iseõppimisega ning võttis osa erinevatest pedagoogilistest täiendkursustest ja seminaridest nii Rakveres kui Haapsalus.

Õpetajana töötas ta kokku kolmes koolis. 1904 - 1912. a Tori - Riisa vallakoolis. Kui Riisa kool asus Kangru talus, kus oli üksainus klassiruum ja seal õppisid neli klassi koos, oli seal õpetajaks olnud ka Pakupoisi talu perepoeg Aleksander Riis. 1912 - 1916. a töötas Riis Uulu vallakoolis ja 6. okt. 1916 – 1918 a Surju algkoolis õpetajana.

14. okt. 1918 - 1944. a töötas Aleksander Riis Surju algkooli juhatajana.

1932. a septembriks valmis A. Riisi juhatamisel uus Surju koolimaja, kus töötas kuueklassiline algkool. Selles koolihoones käis koolitöö 2000. aasta kevadeni, mil Surju valla keskuse lähedale valmis uus koolimaja.

Õpetajana ja koolijuhina oli A. Riis Surju kultuuri- ja seltskonnaelu eestvedajaks ning arendajaks. Ta oli mitmekülgsete huvidega ning võttis osa kohalike seltside ettevõtmistest ja üritustest. Pikemat aega töötas ta Surju Põllumajanduse Seltsi juhatuses ning oli haridusseltsi „Kungla“ üks asutajatest ja ka selle juhatuse liige. Asutas laulukoori ning tema taktikepi all laulsid nii lapsed kui täiskasvanud. Ta juhatas näiteringi ja osales ka ise näitemängudes. Osade õppimiseks kasutas ta tihti aega, mis kulus hobusega Pärnus käimisele - metsade vahel oli hea ja rahulik oma rolli harjutada. Vajadusel käis kodudes ka lapsi ristimas. Ta oli nõudlik inimene ja korraarmastaja. Koos abikaasa Mariaga, kes oli lõpetanud aianduskooli, tegelesid nad aiandusega ja hoidsid korras suurt köögivilja- ja iluaeda.

Pere elas Vanas Postijaama koolimajas, kus asus hiljem ka õpilaste internaat. Õpetaja korteri suures toas käisid koos haridusseltsi liikmed ja külaelanikud raadiot kuulamas ja vaba aega veetmas, mängiti koroonat ja kaarte. Perele kuulus ka Nurmiste talu, mida pidi hakkama pidama perepoeg Jüri.

Aleksander Riisi abikaasa Maria oli samuti pärit Tori vallast Riisalt Hoolmiku talust. Nende peres kasvas kolm last: tütred Liidia ja Tiiu ning poeg Jüri.

1944. aasta sügisel põgeneti koos perega Saksamaale, kus A. Riis jätkas õpetamist Eesti koolis. Edasi mindi Ameerikasse Rhode Island’ile Newporti, kus ta 28. aprillil 1962. aastal suri.

16.05.2008. a, Aleksander Riisi 120. sünniaastapäeval, paigutati praeguse Surju Põhikooli seinale kunagisele koolijuhatajale pühendatud mälestustahvel, sest tema elutöö kuulus Surjule. See mõte pärines tema Ameerika Ühendriikides elavalt tütrelt Tiiult.

Mälestustahvli avamisele kogunesid A. Riisi juhatatud Surju algkooli kunagised õpetajad, õpilased ja nende lapsed. Algkoolis kuus aastat õppinud Aino Orava (Silivälja) jutu järgi pidas A. Riis lugu loodusest, sisendas sellevastu tänutunnet õpilastesse ja õpetas elama loodusega kooskõlas. A. Riis õpetas õpilastele puude pookimist ning kinkis igale koolilõpetajale sümboolse märgina õunapuu. Ka tänasel päeval näeb neid õunapuid kasvamas koduaedades nagu Vaskjõel, kus kaks õunapuud on vastu pidanud üle seitsmekümne aasta. Kokkutulnuile loeti ette ka kunagise õpilase Jüri Isanda meenutusi koolijuhatajast.

Tänusõnad A. Riisi tütre Tiiu poolt edastas Milla Jaksi.

26.08.2008. a registreeriti Aleksander Riisi nimeline MTÜ, mille eesmärgiks on haridust abistava tegevuse toetamine. A. Riisi järeltulijate toetusel antakse Surju koolis igal kevadel välja kolm stipendiumi: „Aasta õpetaja“, „Aasta lõpetaja“ ja „Aasta töötaja“.

Allikad:

Andreller, J; Leetmaa, A. 1937. Pärnumaa tegelaste biograafiad, lk 211

Surju Raamatukogu koduloolkartoteek.

Surju Sõnumid 13.10.2012, Ave Kartau

Piiri, E ja Pukk, T Kodupaigas on suvi

http://www.aai.ee/~urmas/riisa.html

Andresen, L Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu IV, Iseseisvusaeg 1918- 1940.

 

MÄRTS

HENDRIK SEPP  125

ajaloolane

(23.03.1888-05.09.1943)

alt

Hendrik Sepp sündis Saarde  kihelkonnas, Pati vallas põlismetsade keskel, Kolmearakse talus. Praegu jääb talukoht Surju valda, Kõveri külla. Talu seinalt leiab rändaja mälestustahvli ja taluõuelt mälestuskivi Kolmearakse talule, kust on võrsunud kuus kuulsat Seppa.  Nendest nimekaim on professori ja akadeemiku tiitliga Hendrik. kelle pärand kuulub Eesti ajalooteaduse väärtfondi.

Tulevane suurmees õppis Ristiküla koolis, peale seda (1903-1908) Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis. Ta oli hea naljamees, kes armastas kolada mööda metsi ja heinamaid ning vaadelda loodust.

Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna lõpetas ta 1913. a. ajalookandidaadi kraadiga. Alates 1914. a. oli gümnaasiumiõpetaja Samaara kubermangus Nikolajevskis ja Tallinnas. Ta on töötanud Tartu Päevalehe toimetuses ning kuulus ka 1922. aastal ilmuma hakanud Ajaloolise Ajakirja  toimetuse kolleegiumi. Selles ajakirjas avaldati ka tema artikleid ja lühiuurimusi Eesti ajaloo kohta. Alates 1920. aastast alustas ta tööd Tartu Ülikoolis õppeülesande täitjana Eesti ja Põhjamaade ajaloo alal. 
1930. a. sai ülikooli esimeseks Eesti ajaloo doktoriks. 1938. aastal asutatud Eesti Teaduste Akadeemias oli Hendrik Sepp üks kaheteistkümnest teadlasest, kes nimetati akadeemia liikmeks.
Hendrik Sepp on tuntud eelkõige Põhjasõja (1700-1721) spetsialistina. Tema parimaks sõjaajalooliseks monograafiaks loetakse 1930. a. ilmunud teost „Narva piiramine ja lahing a. 1700“. Pärast teose ilmumist kirjutasid retsensendid: „ Nii metoodiliselt kui sisuliselt parim, mis ilmunud kodumaa minevikust“. Ajaloolasena on ta osalenud mitmete koguteoste välja andmisel: koguteos „Pärnumaa“ (1930), kus ajaloo osa on Hendrik Sepalt; „Ajalugu“ (1928), „Eesti rahvuskultuur“ (1933), „Üldine majandusajalugu“ (1935). Eriti südamelähedane oli talle kodukandi - Pärnumaa ja Viljandimaa ajaloo uurimine.   Temalt on ilmunud üle 300 artikli. Olles tuntud ägeda rahvuslasena, võttis ta tihti ajakirjanduses sõna baltisaksa ja vene mõjude vastu. Hendrik Sepa artikleid ja uurimusi avaldasid ka välismaa ajalehed ja – kirjad ning neid ilmus teaduslikes kogumikes. Tuntud ja tunnustatud oli ta nii Soomes kui  Rootsis.
Koos vendadega pidas H. Sepp Lätis, Ipikul suurt Vingali talu. Vend Juhan oli advokaat, II ja III Riigikogu liige, kohtuminister.  Vennapoeg Rein Sepp oli kuulus eeposte tõlkija ning luuletaja.
Hendrik Sepp jäi poissmeheks  ning suri, 55. aastasena,  5. septembril 1943. a. Ipikul ja maeti Saarde kalmistule perekonna hauaplatsile. 1991. aastal asetati Kilingi-Nõmme kodu-uurija Olev Sepa algatusel professori hauale mälestuskivi.
Hendrik Sepal olid ka kuulsad ja seiklushimulised onud: isa vend Tõnis Sepp rändas välja Ameerikasse. Tema seiklustest kullaotsijate maal jutustab raamat „Kuld, kuld“ (Tartus, 1928). Proviisor ja kirjamees onu Johann Sepp (1867-1937) elas samuti aastatel 1896-1901 Ameerikas, Astorias. Eestimaale naasnult pani ka tema kirja oma mälestused („Minu mälestised“, Tartu: Loodus, 1929; 2011. aasta ajalehe „Saarde Sõnumid“ detsembrikuu numbris hakkas ilmuma järjejutuna).

Allikad:

Sepp, Hendrik//ENE, 8.kd. Tallinn,1995. Lk. 448.

Saardelasi läbi aegade//Pettai, Karl. Saarde kihelkond. Kilingi-Nõmme. Saarde vald. Tihemetsa, 1998, lk. 44.

Kurs, Ott. Rein Sepp kodus ja võõrsil//Kultuur ja Elu, 2011 nr. 3, lk. 31-32 : fotod.

Naaber, Grete. Suurmehe juured viivad Kõveri põlismetsatallu//Pärnu Postimees, 2003, 3. apr., lk. 10.

Sünnipäevi: Prof.dr. Hendrik Sepp 50-aastane// Uus Eesti, 1938, 22. märts, lk. 8.

Prof. dr. H. Sepa viimne teekond// Postimees, 1943, 11. sept., lk. 3.